I´ve got a blanket on the backseat of my mind

Pool aega tegelesin sellega, et hängisime Marguse uue kassiga. Ta oli hirmus agar ja tahtis kogu aeg ära joosta. Puude otsa ja igale poole. Eriti siis, kui olime käinud temaga loomaarsti juures hambaid vahetamas või midagi sellist ja Margus pidi võtma automaadist 280 krooni, et arstile maksta. Siis just tahtis kass hirmsasti ära joosta. Ja kui me teda muudkui olime igalt poolt nattipidi ära tirinud, siis lõpuks nagu väga palju näpitud asjadega ikka juhtub, läksid Marguse sõrmed natist läbi. Ta üritas natiauke kinni patsutada. Kehitasime õlgu. Õnneks kass jäi alles.

Teise poole tegelesin zombidega. Läksime metsa ja ranna äärde kuhugi jooksma, kus meid ründasid mingid kohalikud hõimud ja need, kelle nad kätte said, muutusid zombiks ja kelle zombid kätte said, muutusid ka zombiks. Ma ei mäleta, kellega me olime, aga seal oli ikka nii poisse kui tüdrukuid. Kaks, kes zombiks muutusid, surid kohe kõrkjate vahele ära. Ülejäänud kolm viisime Helinaga koju kuuri. Ja siis hakkasime jooma. Ema küsis, et miks te joote. Ütlesin, et just kaks sõpra suri kohalike hõimude rünnakus kõrkjate vahele ära ja kuuris on kolm zombit. Sellega asi lõppeski.

Pildil Tessa. Ainuke päriselt lahe kass, kellega mul on olnud õnn tuttavaks saada.