Mäu!

Ma läksin duši alla. Ja dušikabiini seina peale olin riputanud žileti, mida ma never ei teeks. Ja muidugi see kukkus sealt alla ja otse mulle kaela niimoodi, et hakkas ilgelt verd purskama. Läksin siis duši alt välja ja panin rätiku ümber kaela, et seda nii palju ei purskaks. Ja helistasin 112te. Rääkisin oma olukorra ära ja tädi ütles, et jah, isegi kui me hakkaks kohe tulema, siis me never ei jõuaks õigeks ajaks, sest ma enne kindlalt sureks ära. Ma ütlesin okei, heitsin koridori põrandale maha ja hakkasin helistama inimestele, kellele võiks veel mingit juttu rääkida enne kui ma ära suren. Ja siis muudkui helistasin ja mõtlesin, et võibolla peaks minema mujale lamama, et Madli krampe ei saaks, kui ta koju tuleb.

Ja ma just eile mõtlesin, et ma loodan, et ma ei sure nii, et mu viimased sõnad oleks totakad.