Pinky

Vaatasime laupäeval fantastilist saadet MTV Cribs. Luubi all oli Hugh Hefner ja Playboy Mansion. Ja ühel Pleimeidil oli oma väike pärdik. Kelle nimi oli Pinky. Ja see tõeliselt murdis mu südame, et mingil mõttetul tibil on väike ahv, kelle nimi on Pinky ja kellel peab iga kahe ja poole tunni tagant miniatuurseid mähkmeid vahetama.

Tänu sellele nägin ma samal öösel unes, et mul oli ka oma ahv. Väike, aga mitte nii väike kui Pinky. Ja ta oli üks hunnik õnnetust, sest ma pidin ootamatult sõjaväkke minema. Nagu ka Itukas, mu kümneaastane ja kõige ägedam isapoolne tüdruk-sugulane, kes pidi ka otsustama, kas ta tahab pärast keskkooli lõppu, ehk siis kaheksa aasta pärast, ikka sõjaväkke minna või mitte. Ja tegelikult ma ei mäleta, kas minu pärdik oskas rääkida. Erinevalt nendest hiiglaslikest koertest, kes kaks ööd minuga ainult juttu rääksidki. Eriti see, kes elas Madli juures maal vannitoas ja kui ma tahtsin vetsu minna, siis ma kartsin teda ikka nagu tavaliselt, kui on tegemist väga suurte koertega. Ja ütlesin, et palun mine eest ära ja üldse natuke kaugemale. Mille peale ütles koer jämeda häälega - okei, okei... Aga need teised suured koerad tegid mulle komplimente, kui me istusime Mari-Liisiga keset vanalinna ja jõime hommikul kell viis piima.

Ja üldiselt hakkan ma varsti raamatut kirjutama. Ja siis te kõik alles saate!