Call me Ramona

Tartus. Käisime ühe poetessi luuleõhtul. Sissepääsul löödi sõrmede peale tempel, mille peal oli Abraham Lincoln. Ja pärast ühes väikses tänavas, väikses kohvikus tulid mingid mehed mu tuttavaid maha laskma. Araabia mehed. Ja kõik läksid peitu. Aga kuna ma teadsin, et nad tahavad mu tuttavaid maha lasta, siis ma peitu ei läinud. Ja ikkagi üks mees lasi mulle selja tagant õlga. Valus ei olnud üldse, lihtsalt nagu sahina ja raginaga lihtsalt oli tunda ja kuulda, kuidas kuul läks läbi liha ja värkki. Ja kukkusin maha ja üritasin teeselda surnut. Aga see mees tuli kontrollima, kas ma olen ikka surnud ja ma tahtsin jubedalt piiluda. Ja siis ta muidugi sai aru, et ma tegelt olen elus ja pani püssi mulle vastu kaela. Ja ma ütlesin selle peale: "Please dont kill me. My name is Ramon." Sest mingil põhjusel pidin teesklema, et ma ei ole tüdruk. Rääkisime juttu veits. Mina lamasin, tema kükitas seal niisama kõrval, püss käes. Tuli Vürst ja oli, et mis, Ramon, mis asja. Ja ma ütlesin, et ei: "Ramona! I am Ramona." ja tegin nagu, et mängi kaasa, "oink-oink" (aka wink-wink). Ja siis rääkisime kõik jubeda aktsendiga inglise keeles juttu kuni araablane ära läks.

Kokkuvõte: drinking or no drinking. paremaks see asi igatahes ei lähe.