Koodnimi: referent-mäger

See koosnes kolmest osast.

Esimene. Läksin teatrisse mingite laste etendust vaatama. Kui kohale jõudsin, oli saal juba pime, aga inimesi oli suht vähe. Istusin ema selja taha. Minu kõrval istus üks naine. Tool oli jubedalt ebamugav. Ja see naine kogu aeg rääkis minu poole midagi. Ja ma mõtlesin, et miks ma seda nii hästi kuulen. Ja tool oli tõesti ebamugav ja hakkasin ennast sättima. Ja siis äkki sain aru, et ma olen kõik see aeg istunud ühel väga paksul mehel süles. Ja kohkusin hirmsasti. Ja see sama naine ütles, et ei-ei sa ei sega meid üldse ja ei pea ära istuma. Ma ikkagi istusin ja ema veel naeris eest reast, sest ta arvas, et ma teadsin, et ma istusin nii paksul mehel süles.

Teine. Olin tööl ja pakkisin juba asju. Tuli Helina ja me läksime kõrvalruumi kanepit suitsetama. Ja suitsetasime tõesti naaatukene ainult. Aga kui ma läksin oma asju võtma, siis tahtsid kõik äkki mingeid tööasju arutada ja ma ainult itsitasin jubedalt. Ja kõik laused, mis algasid, ununesid mul juba poole pealt ära. Ja mulle tundus, et ma haisen hullult ja nad saavad aru.

Kolmas. Olime onu juures maal. Oli selline aiapidu. Ja maja taga oli Putini bassein. Putin ise nägi välja natuke nagu Lenin. Ja tal olid vanakooli dressid seljas. Ja ta võttis väikesi lapsi sülle ja kui lapsed küsisid, "kes sina oled?" Siis Putin keerutas lapsi ja vastas: "Mina olen Venemaa president." Ja selle tema basseiniga seal maja taga oli probleem. Ta oli ehitanud selle soo peale ja see oli hakanud vajuma ja oli ohtlik. Inimesed tahtsid, et see ära lammutataks. Putin ei tahtnud seda lammutada. Ja ema ja Putin rääkisid basseini ääres juttu ja ma läksin istusin ka sinna äärele. Ja muidugi vajusin kahe sekundiga kohe kaelani sohu ja kloorivesi hakkas juba suhu tulema. Ütlesin emale, et ta mind ruttu välja aitaks, sest ma kohe upun ära. Ema noogutas ja rääkis Putiniga edasi. Ja ma muudkui püüdsin mitte siputada ja hoida nina veest väljas. Ja läbi kloorivee oli näha, kuidas ema ikka alles räägib Putiniga juttu.

Ja ma ärkasin üles.

Puhkuse veedame kõik Viljandis...

Kolisime Pärnusse Sütevaka mingisse tagaruumi elama. Mina, Vürst ja (nüüd ma ei tea kumb, aga vist ikka Madli mitte Laura) Madli. Meil oli nagu mingeid asju seal ajada. Igaüks magas oma naris. Ja päeval mängisime pilli. Ja kui Sütevaka aktused olid, siis mängisime vaikselt. Ja õpilased tõid meile pärast kingitusi. Mudelautosid ja muud. Aga kui koolist välja minna, olime Viljandis. Kus suurema aja jooksid lahtiselt ringi hiigelpõdrad. Autode vahel ja igal pool. Neid ma kartsin päris palju. Ja sõitsime ringi vana ja suure Ameerika autoga. Sellega oli Viljandi tänavatel põtrade vahel suhteliselt keeruline manööverdada. Mina käisin suurema osa ajast jalgsi. Ja olin suurema osa ajast täiesti eksinud.

I was looking for a job and then i found a job. And heaven knows im miserable now.

Viimasel ajal on kõik seotud sellega, et juhtub midagi sellist, et ma ei saa minna või ei pea tööle minema. Näiteks ärkan ma üles linnas, mis näeb välja nagu Berliin, aga tegelikult on Tšiili, mis asub ida-Euroopas. Kuskil pärapõrgus. Ja kuna ma ei tea, kus ma olen, siis ma muidugi ei pea sugugi tööle minema eks. Vaid ma võin Helinaga sõita ühistranspordiga suvalises suunas kuni pimedaks läheb. Ja süüa tunnelis hot-dogi.
Või ma võin vabalt ka mitte minna tööle, sest Madli ei lähe tööle, sest marsad ei sõida, sest Bush on linnas ja keegi ei pea tööle minema. Ja see tegelikult võib vabalt ka päriselt juhtuda, mitte ainult täna. Kus me tööle minemise asemel läksime Lauraga hoopis mingisse uude urkasse. Kus kapist sai juua kahe ja poole promillist siidrit lutipudelist ja see oli kõik täiesti tasuta. Ja kell oli hommikul seitse.
Või ma ei pea minema tööle sellepärast, et me oleme kõikide töötajate ja bändi ja muude paljude tuttavatega Madli juures maal. Ja kõik, kes oskavad pilli mängida, seda ka maja taga teevad. Isegi need, kes ei oska. Ja niimoodi tekib kahekümne kitarriga rühmitus, kes kõik üritavad erinevate raadiohittide peale korraga soolot mängida.

Ja viimasel ajal on asjad ikka nii segased, et terve nädal ühte kohta kokku kirjutada tundub ainukese lihtsa asjana üldse.
Tänan väga.

Mäu!

Ma läksin duši alla. Ja dušikabiini seina peale olin riputanud žileti, mida ma never ei teeks. Ja muidugi see kukkus sealt alla ja otse mulle kaela niimoodi, et hakkas ilgelt verd purskama. Läksin siis duši alt välja ja panin rätiku ümber kaela, et seda nii palju ei purskaks. Ja helistasin 112te. Rääkisin oma olukorra ära ja tädi ütles, et jah, isegi kui me hakkaks kohe tulema, siis me never ei jõuaks õigeks ajaks, sest ma enne kindlalt sureks ära. Ma ütlesin okei, heitsin koridori põrandale maha ja hakkasin helistama inimestele, kellele võiks veel mingit juttu rääkida enne kui ma ära suren. Ja siis muudkui helistasin ja mõtlesin, et võibolla peaks minema mujale lamama, et Madli krampe ei saaks, kui ta koju tuleb.

Ja ma just eile mõtlesin, et ma loodan, et ma ei sure nii, et mu viimased sõnad oleks totakad.

Video Killed the Radio Star

Vist ongi nii:

http://www.toothpastefordinner.com/081604/the-smiths.gif

Ja magamisest ei ole viimasel ajal midagi välja tulnud. Ja sellest, mida ma täna nägin, ma lihtsalt ei tahaks rääkida.

Piis aut piipl!