Who wants to be a millionaire?

See ei toimi. See põrandal magamine. Mkmm. Kurat.
Täna öösel osalesin näiteks ühel võistlusel. Analoogne asi jooksis Soome pealt pühapäeviti. Hiljuti oli viimane osa. Kus inimesed reisisid mööda ilma võidu peale. Ja võitjad said milli. Meil oli individuaalvõistlus. Ja muudkui pidi jooksma ja siis vahepeal lahendama ülesandeid. Umbes, et mis oli nende kahe soomlase nimed, kes esinesid saates number kaks mingi presentatsiooniga. Ja siis sai edasi joosta, kui meeles oli. Ma mäletan, et vastased olid fakin haledad. Mingid tibid ja siis väike paks naine ja vuss mees ja teised. Aga nagu pahatihti unenäos on, sa muudkui jooksed ja vehid hullult, aga edasi liigud vaevaliselt. Selles mõttes ma tean, et ma sain aru, miks ma joosta üldse ei saa. Sest ma ei saanud oma küünarnukke piisavalt liigutada (mina vana keskmaajooksjana tean, et pool kiirust tuleb käte liigutamisest), sest ma lamasin ju tegelikult voodis. Ma ei tea, kas ma võitsin miljoni. Aga ma täiega juhtisin, sest ma leidsin ikkagi võimaluse oma käsi optimaalsemalt liigutada. Ja siis ärkasin üles. Peavalu peale nagu kõik viimased hommikud.
Ja see ei paku mulle tegelikult enam ammu nalja.

Et mitte paista poolearuline

Mul on suur voodi. Got a very big one. Aga ma ei maga seal. Ma olen algusest peale öelnud, et see on hea, aga evil bed. Its got a mind of its own. Ja kõik need hullud loomauned, mida ma eelmine sügis nägin, on ka selle voodi süü. Vist. Igatahes magan ma iseenda kodus põrandal. Isegi mitte magamistoa põrandal. Sest seal ma ei näe sellist und. Või ma näen lihtsalt nii jaburat und, et hommikul on ainult naljakas maitse suus. Ja ma usun, et mu mõistus püsib paremini korras.
Muidu ma olen hullult lahe!

oo-jaa jaa

Last night i had the strangest dream. Where everything was exactly how it seemed

Läksime vaatama da Vinci koodi. Kinno. Pärnus. See algas sellest, et Pärnu jões elas üks perekond. Isa, ema ja imik. Nagu jõe sees elasid päris. Ja tuli talv ja nad külmusid jõkke ära. Aga kevadel sulasid jälle lahti ja ujusid vooluga kaasa. Ja jõudsid sellisesse maa-alusesse templisse. See oli selline popp koht, kuhu viidi turiste ja puha (ma vist üritasin tõmmata paralleeli Louvre´iga - tubli, Leen!). Aga see oli üleni täis vett. Ja oli kohutavalt sügav. Ja see perekond ujus sinna ja kohalik sakslannast giid ütles, et terve üks sein on täis münte, mida inimesed on sinna õnnemüntidena visanud. Nagu tervete sajandite jooksul. Et neid on seal terve miljon või rohkem. Ja perekonnal oli hea meel. Sest nad olid terve talve olnud otseses mõttes jäävangis ja neil polnud üldse raha. Ja sealt maalt läks asi segaseks. Et nagu ei olnud enam film, vaid oli päris elu. Ja me pidime seal samas templis esinema. Ilgelt nõme pidu oli. Ja üldse ei tahtnud seal esineda. Tahtsime ruttu kaelast ära saada. Aga Vürsti ei olnud kohal. Sellest polnud midagi. Me kasutasime hoopis proovis tehtud lindistusi ja võtsime bassi sealt. Aga keegi oli jätnud ka vokaalilindistuse peale. Ja me tegime seda päris uut lugu. Ja seal proovilindistusel oli vokaal täitsa teisiti ja siis kui ma sinna peale laulsin, siis see tuli nagu täiesti valesti, et mina laulsin ühe rea ja lindistuse pealt tuli sama rida kohe uuesti. Igastahes läks see kõik nii hullult metsa, aga midagi ei ole ka imestada, sest klahve mängis Ridge Forrester.
Ja me muudkui hängisime mööda linna. Mis pidi olema Tallinn. Ja nägi natuke välja ka nagu Tallinn. Ja Marju Tamm elas vanalinnas. Aga kuna Katjuush oli ta võtmetega sõitnud Hispaaniasse, siis ta käis kodus akna kaudu. Ja ta elas teisel korrusel. Ja muudkui ronis mööda vihmaveetoru üles. Ja aken oli kogu aeg lahti. Ja siis kui ma küsisin, et kas ta vargaid ei karda, siis ta ütles, et ei. Ma kaalun praegu 45 kilo ja keegi ei mahu aknast sisse peale minu. Ja siis tulid ta mingid naabrid koju lapsega. Ja ta krabas nende lapse sülle, et oleks põhjust minna koos nendega kohe alt sisse, sest mööda seina ei ole lihtne ronida. Isegi, kui sa kaalud aint 45 kilo.

Johannes ja Joonatan

Läksin arsti juurde. Selgus, et ma olen kaheksandat kuud rase. Hakkasin ise ka nagu vaatama, et tõesti kõht on ees ja et isegi nagu on natuke näha, et keegi oleks nagu kõhus. Helistasin Vürstile, ütlesin nii, nüüd saan lapse. Vürst ütles, et aa okei. Ja siis ütles "oota korra" ja järgmise asjana hakkas telefoni kaudu laskma mulle laule, mille point oli "i dont want your babys...". Mis oli okei. Mul oli ju kaheksas kuu, mis sa ikka teed. Aga päevapealt ei tohtinud enam suitsetada ega juua. Siis sain lapse kätte. Päris armas oli. Minu meelest tüdruk. Aga kuna ta oli väga uus, siis panin talle igal hommikul uue nime. Kusjuures panin poiste nimesid. Näiteks esimene päev kutsusin teda Joonataniks ja teine päev Johanneseks. Ema viitsis teda kogu aeg hoida.
See oli päris hea. Mulle meeldis.