Bunneh

Jänes oli hoopis väike valge koer. Ja jooksis kogu aeg trepikotta. Ja ma pidin teda kogu aeg tagasi kutsuma. Mul on hääl ära nüüd suurest karjumisest.

Kurat.

Boomin Granny

Mul olid nagu põhimõtteliselt vist vanaema matused. Aga nad ei toimunud surnuaias ega kirikus, vaid ühel laste mänguplatsil. Lapsi oli üldse matuste kohta hirmus palju seal. Ja mänguväljak oli tohutult üle ujutatud. Nii et põhikohta minemiseks pidi jalad tegema ikka korralikult märjaks. Põhiline oli see, et kõik jõid nagu suht jubedalt. Mu lastega sugulased ja nii. Ja me läksime salaja suitsu tegema ka kellegagi. põõsa taha. Ja ma jäin oma surnud vanaemale suitsetamisega vahele. Ja ma olin kindel, et ta jätab mind nüüd pärandusest ilma. Ta oli õudselt vihane. Ja ma olin suht õnnetu. Kellegi jaoks ei olnud üllatav, et ta oma matustel ikkagi suht elus oli.
Hiljem avastasin, et olin mänguplatsi kõrval olevast raamatukogust varastanud kaasa ühe raamatu, pealkirjaga "Santa Ana". See ei olnud isegi eestikeelne ja muidugi mul polnud seda vaja. Aga ma olin murdnud ilmselt sisse lausa sinna, et seda varastada. Sest suurest pärandusestilmajätmisehirmust hakkasin vist hirmsasti jooma ja mälu kadus ära. Otsustasin raamatut sellegipoolest mitte tagastada.
Peale mänguplatsi ja raamatukogu oli seal ka üks katusekorter, kus elasid ühed mu tuttavad inimesed, kelle juures pidi kogu aeg olema pesuväel. Hea pidu.

Eile paistis köögiaknast vikerkaar.

Aa ja siis seda ka, et mu vanaema pole üldse surnud. Nagu mitte sinnapoolegi!

Sin City

Viimasel ajal on käivitunud uus mode. Mis tähendab seda, et detailid hägustuvad üsna märkimisväärselt. Või on piisavalt piinlikud (isegi minu jaoks), et nendega mitte must-valgel kekata.
Aga lahe on see, et viimased kaks "kõnninringi-asjadjuhtuvad-saaninimestegatuttavaks" keissi on toimunud kõik Sin Citys põhimõtteliselt. Ühtegi tegelast ei ole. Aga taust ja kõik muu on samasugune. Mis on mõnes mõttes päris äge.

It was only the way, my body was trying to say, that you´d better stop drinking brandy

Ma keerasin mantšise joindi. Kus olid kartulikrõpsud juba kohe sees.

Depressing Comic Week 1

Mu majas oli all uus silt. Hästi suur silt. Ja mitte käsitsi kritseldatud, vaid trükitud lausa. Seal oli kirjas, et viimasel ajal on mingitest korteritest tulnud õhtuti liiga palju lärmi. Ja juba trükitud versioonis oli märgitud, et üks suurema lärmi tekitajaid on korter 15. Mu süda jättis pehmelt öeldes lööke vahele, sest sinna oli jäetud ikka kõvasti ruumi ja isegi nööri otsa pastakas, et teised vingukotid saaks järgmisi numbreid sinna kirja panna. Millalgi ikka nad selle "5" oleks ka sinna kirjutanud. Siis oleks pidanud ju välja kolima.

Ja üldse.