Leonardi Di Impolite

Eile tuli telekast õhtul "Catch Me if You Can". Ma olen seda mitu korda näinud ja see pole üldse halb film. Aga eile ma olin kangesti väsinud ja siis jäin poolmagama poole pealt. Ärkasin selle peale, et nägin unes, kuidas Leonardo DiCaprio ütleb, et "mida - kurat, ei maga midagi mu filmi ajal!" ja siis torkab mind koniga kõhtu.
Täiega võpatasin, haarasin kõhust kohe ja panin teleka kinni sekundi pärast ja läksin ära magama.

Ei ole vaja ülbitseda niimoodi.

You can write. But you can´t edit.

Elmerile meeldisid väikesed lapsed. Mitte nagu mingil rõvedal viisil ega midagi. Lihtsalt, talle tegelikult ju nad ei meeldi eriti, eks. Sõitsime Pärnusse igatahes ja siis Pantril oli külas keegi väikse lapsega, mingi siukse aastasega umbes vist. Ja siis Elmer krabas ta sülle kohe, ma mõtlesin, et selleks, et ta aknast välja visata või midagi. Püüdsin hoida igaks juhuks silma peal kogu aeg. Aga ei. Tahtis temaga niisama mängida. Ja siis andis talle oma prillid, millega ta saaks mängida... Ja siis üritas neid ette panna lapsele, aga ebaõnnestunult, nii et see osa, mis peaks minema kõrva taha, läks ninna kogu aeg. Jube oli see, et ta vist ikka ei teinud seda meelega.

Antenna of...

Ma olen seda juba osadele inimestele sada korda rääkinud. Mis siis.
Me elasime kolmekesi meie praeguses korteris. Nagu vanasti - mina, Margu ja Vünri. Ja neljandal korrusel elasid PopIdioti poisid. Ja nad tulid meile külla ühel päeval. (Fuksi nendega ei olnud kaasas ja teda ei mainitud ka kordagi, mis on loogiline, sest tegemist polnud ju õudukaga). Aga eniveis, nad olid lindistand mingeid asju ja tahtsid neid meile lasta, et mis me arvame ja et kas ikka nende ingliskeel on nii halb. Ja me ütlesime, et üldse pole, vaid just on lahe. Siis tulid kaks väga paksu meest ka meile. Tundus, et nad oleks nagu ka pändis teistega. Ja iga kord, kui ma küsisin Luuki käest, kes need mehed on, hakkas ta itsitama ja ütles: "Need on peldikupuhastajad!" ja naeris suht võikalt.
Pildil on see tuba, kus tegevus toimus.

Nothing To See Here, People

Kui sul on nagu kõige jubedam hambavalu, mida sa suudad ette kujutada, siis ikka asjad juhtuvad.
Tõnis ja Martin ja siis veel mõned mu tuttavad käisid öösiti surnuaias lahtistes haudades magamas. Nagu lahti kaevatud hauad, kuhu veel ei oldud jõutud kedagi matta. Seal olid kirstud ka juba sees, sellised pehme lilla riidega vooderdatud. Tõnis käis sellepärast seal magamas, et ta ütles, et näe, Maris sõitis maale vanemate juurde ja Gonsioris on täiega palav ikka ja õues on sada korda parem magada. Kuigi minu meelest need kirstud olid väiksed talle veits, ja tal jalad olid üle ääre kogu aeg. Kaasi ei pandud peale kunagi. Martin ja teised inimesed magasid vist pigem sellepärast seal, et neil polnud mujal magada. Või siis nad kukkusid kännis peaga auku ja jäid sinna hommikuni. Osad kukkusid mitmekesi samasse auku ka. Tundus, et kedagi ei seganud. Aga see polnud üldse jube ega õõvastav ega midagi sellist. See oli täiega normaalne.
Pärast pidin mängima põrkepallisõda mingite võõraste täiskasvanutega.

No offence, eks.