Teisipäev - ikkagi parem kui esmaspäev

Pidime Polümeeri minema mingile hirmsale peole nagu ikka. Tegime enne tänaval pikniku ja kõik läks hästi kuni mingid lapsed kutsusid meile mendi ja pidime ära minema. Õnneks trahvi ei saanud. Laura kinkis mulle laheda pusa pandakaruga ja iga kord, kui mul tuli meelde, et mul on uus pandakaruga pusa, laulsin väikest laulukest, mis läks umbes nii: "Väike panda-aa... Väiii-ke pan-daaa..." (viisil 1188 reklaamist, kus laulab Peeter Oja: "Kes on süüüdiii, kes on süüüüdiii, seda ütles mulle eile Annika!" jne). Polümeeris olid jälle jubedad alakad, kes narrisid mind sellepärast, kuidas ma köhisin ja ma ütlesin neile, et apjoors, te peate kell üksteist kõik koju minema nagunii, kuramuse alakad. Sellest polnud kasu. Ma tegelt teadsin, et Polümeeri ei viitsi keegi tulla kontrollima kunagi midagi.

Pärast läksime õnneks ühele teisele ja veits fääntsipääntsimale peole V-ga (ma olen märganud teistes blogides, et ägedam on mitte kirjutada inimeste nimesid välja, vaid aint esimesed tähed, aga no tegelt te kõik teate, et ma mõtlen Vürsti ju ikka), kus ei olnud alakaid üldsegi.
Oma pettumuseks avastasin aga, et olin tee peal täitsa kaineks saanud.

Pildil meenutuseks neile, kes ei tea, kuidas näeb väja panda. Siis ta näeb välja selline. Noh, veits. Kui ta on parasjagu seljaga ja pea peal.

Audit - I makes it

Ma pidin tegema auditi ühele kaubamajale. Täitsa lambist määrati selline ülesanne. Ja ausalt öeldes, ma pole üldse eriti veendunud, et ma tean, mida auditi tegemine sisuliselt tähendab. Niiet ilmselt ma "nägin valesti".
Kaubamajas olid igast erinevad osakonnad ja minu ülesandeks oli käia töötajaid intervjueerimas ja vaatamas, et kuidas üldse neil asjad lahenevad ja korraldatud on. Näiteks oli väike Eesti Posti kontor üks koht. (Pagan, ma unustasin küsida, miks mulle kirjad koju ei tule...) Ja seal üks mees kogu aeg segas intervjuule vahele ja ütles:"Oh, kuule, ma tean sind kuskilt raudselt." Mulle käis see kangesti ajudele, sest ma teadsin küll, kuidas see lõpeb sellega, et ta ei suuda hääldada normaalselt Andermariid välja või nägi jõulude ajal muusikaauhindade kordust vms.

A ägedam oli see, et ma sain teha auditit ka ühele autode-tuunimis-töökojale. Ja ma jätsin täiega neile mulje, et ma tean midagi autodest, rääkides kogu aeg Saabidest.
Ja pärast, kui olin kõik kohad läbi käinud, läksin mingi tähtsa komisjoni ette, kes küsisid hoopis selliseid asju nagu, aga mida sa arvad ikka Martinist ja kas ta ikka sobib oma tööd tegema. Ja kas sa arvad, et Tõnis on normaalne inimene nii üldiselt jne.
Pilt tervitustega Tonisele. Jah, ma arvan endiselt, et Pepsi on parem kui Koka.
Musi-musi!

Every day is like friday

Lepik tuli lennukiga ja me läksime talle vastu. Lennuväli oli Pärnus ja ilm oli sitt. Lennujaamas oli iga lennuki kohta makett, mille pealt sai vaadata, kuidas lennuk maandub. Sest makett liikus reaalajas lennukiga kaasa. Lepiku lennuk jäi mingi tuuleiili kätte ja enne maandumist "rullus" umbes 10 korda "üle katuse" (noh, nagu auto, aint et õhus, saad aru küll). Ja kui Lepik maha tuli, siis tal täiega käis pea ringi ja oli sitt olla. Logisch.
Oma sõpru ootas meiega koos ka Puff Daddy (ma ausalt öeldes, et tea, mis nimega teda praegu nimetama peab... õh). Igaks juhuks küsisin, ega ta kanepit ei müü.
Ei müünud.
Puff Daddy nägi välja selline. ----->

2009 - vai nott anneli

Me töötasime mingis maakoolis. Mina ja Merila ja mingid inimesed olid nagu veel. Tuttavad inimesed. Vist tüdrukud. Me olime midagi asendusõpetajate sarnast, a samas suht vabalt võisime korraldada igast asju ja jama ei tulnud. Otsustasime, et igaüks saab endale kaks esimese klassi titte ja telkisime nendega nädal aega kooli kõrval pargis. Õhtuti korraldasime enne magamaminekut neile võidujookse ja nädala lõpus oli võidumees see, kelle lapsed kõige rohkem võitnud olid. Ja jõime kogu aeg õlut.

Peaks ikka õpetajaks minema vist.