Tere jälle, Tartu

Meie kõrvalmajas elas üks kummaline perekond. Ja me kolisime pidevalt nendega kokku ja siis läksime jälle tülli ja siis jälle kolisime lahku. Ja üle päeva tegime nii. Ja selles peres elas ka mu vana klassiõde Birjo. Ühel päeval palus Birjo, et ma läheksin tooksin ta õe asjad ära välisministeeriumist, mis asus Pärnus, silla juures. Ja läksingi. Siis kohtusin juhuslikult tee peal Margusega, kes tuli minuga kaasa. Tahtsin hullult vetsu minna ja läksime jõe äärest mingi aluse peale. Ma arvasin, et see on see ujuv litsimaja ja stripibaar Marylin. Käisin vetsus ära ja välja tulles ei näinud me Margusega enam silda. Seda lihtsalt ei olnud. Ja äkki hakkas paat ka sõitma. Läksime suhteliselt ähmi täis. Ja üritasime otsida laevatöötajaid, et me maha saaks minna. Aga keegi ei saanud midagi aru. Tegemist oli mingite soome-rootsi noorte lõbureisiga. Ja vahepeal pidid kõik lehvitama hiigelsuurtele hüljestele, kes mööda ujusid. Lõpuks ikkagi leidsime kellegi, kes aru sai. Ütlesime Margusega, et me oleme muusikud ja teeme plaati praegu ja me ei saa heast peast kuskile ära sõita. Ja siis äkki seisis seal ka mu vanavanaema, kelle kohalolekut kohe ka ära kasutasin. Võtsin tal ümbert kinni, tegin otsaette musi ja ütlesin laevatöötajale: "Meil on ka vanavanaema. Ta on väga, VÄGA vana." Selle peale jäeti laev kohe seisma ja saime maha minna. Jõudsime isegi veel välisministeeriumist läbi.