Tere jälle, Tartu

Meie kõrvalmajas elas üks kummaline perekond. Ja me kolisime pidevalt nendega kokku ja siis läksime jälle tülli ja siis jälle kolisime lahku. Ja üle päeva tegime nii. Ja selles peres elas ka mu vana klassiõde Birjo. Ühel päeval palus Birjo, et ma läheksin tooksin ta õe asjad ära välisministeeriumist, mis asus Pärnus, silla juures. Ja läksingi. Siis kohtusin juhuslikult tee peal Margusega, kes tuli minuga kaasa. Tahtsin hullult vetsu minna ja läksime jõe äärest mingi aluse peale. Ma arvasin, et see on see ujuv litsimaja ja stripibaar Marylin. Käisin vetsus ära ja välja tulles ei näinud me Margusega enam silda. Seda lihtsalt ei olnud. Ja äkki hakkas paat ka sõitma. Läksime suhteliselt ähmi täis. Ja üritasime otsida laevatöötajaid, et me maha saaks minna. Aga keegi ei saanud midagi aru. Tegemist oli mingite soome-rootsi noorte lõbureisiga. Ja vahepeal pidid kõik lehvitama hiigelsuurtele hüljestele, kes mööda ujusid. Lõpuks ikkagi leidsime kellegi, kes aru sai. Ütlesime Margusega, et me oleme muusikud ja teeme plaati praegu ja me ei saa heast peast kuskile ära sõita. Ja siis äkki seisis seal ka mu vanavanaema, kelle kohalolekut kohe ka ära kasutasin. Võtsin tal ümbert kinni, tegin otsaette musi ja ütlesin laevatöötajale: "Meil on ka vanavanaema. Ta on väga, VÄGA vana." Selle peale jäeti laev kohe seisma ja saime maha minna. Jõudsime isegi veel välisministeeriumist läbi.

Püssid

Käisime Hollandis. Mina ja Helina ja Vürst. Kohe, kui lennuki pealt maha saime, hakkasin kanepit suitsetama. Noh, et sisse sulanduda ja nii. Hakkasin nägema kahemeetrise läbimõõduga ühedollarilisi munakividel vedelemas. Siis kohtusime kohaliku maffiaga. Nad lasid kõik maha. Ja ma hullult palusin, et nad mind ei laseks. Sest mulle meeldib elada ja nii. Aga ikka lasid. Lasid kohe terve selja täis ühesuguste vahedega kuule. Ruudukujuliselt. Hullult valus oli. Ja kõrvetav. Aga tegelikult olid need ikkagi mängukuulid ja need sai pärast välja korjata.
Si(i)t(t) moraal?

Saabihärra Saab 545 MEX

Tahtsin hirmsasti Martini Saabiga sõita. Ja sõitsingi. Kavatsesin pärast ilusti tagasi tuua ja puha. Sõitsin tasakesi mööda Tartut, eriti eeskirju ei rikkunud. Auto suri aint mõned korrad välja. Ja siis tegin peatuse. Ja mööda teed tuli vastu Martin. Aga ta oli täiesti maani täis. Ja me pidime proovi minema. Aga ta pidi õnneks enne kodust läbi minema. Ma ei osanud enam koju tagasi sõita, et autot ära viia. Suures hädas kutsusin appi Marguse, kes esimese asjana ütles kohe, et näe, Martinit ei saa üldse üksi jätta, kohe joob ennast täitsa täis. Ma noogutasin kaasa.
Kuidagi saime auto kenasti tagasi viidud ja keegi ei kahtlustanud midagi kuni Martin ütles, et näe, keegi on vist sajala Saabiga sõitnud, kavatsen sellest mentidele rääkida, et nad DNA või juuste või millegi järgi varga üles leiaks. Mul hakkas päris õudne, sest Martin teadis ka rääkida, et see kes tema autot "laenas" oli sellega ka jubedalt liikluseeskirju rikkunud. Tahtsin vastu vaielda, aga ei saanud.

Ja kui hommikul Martini ujulaäratus helises, siis ma kartsin ikka veel, et kohe jään talle vahele.