Kelso, pusled ja Virgin Mary

Mu parim sõber oli Ashton Kutcher. Ta elas täitsa tavalises suvakas majas. Ja olin tal külas. Siis äkki tuli tema juurde külla mingi tibi, kellel oli punane nokamüts peas ühe poe logoga ja me jubedalt kartsime, sest me olime päeval varastanud sealt poest kaks õlut. Aga see tibi ei tulnud üldse õllede pärast, vaid sellepärast, et ta otsis oma ema, kes oli kadunud ära kuhugi USAsse ja tal oli vaja kedagi appi otsima. Siis me küsisime tibi käest, et mis ta ema nimi on. Tibi ütles, et Virgin Mary. Me olime nagu, et ee...kas see ei ole mitte Jeesukese ema, aga tibi jäi endale kindlaks ja me lubasime teda aidata. Aga me ei jõudnud selleni kunagi, sest me pidime hakkama võitlema püssidega meestega, kes maja ründasid ja me peitsime ennast mööblitükkide taha ja siis viskasime neid granaatidega. See oli tore.

Kõige ägedam oli see, et ma olin pannud kuskile lehte sellise kuulutuse, et kui kellelgi on üle puslesid, siis ma hea meelega võtan need endale. Ja selle kuulutuse peale sain ma ühe päris hea ehitusmängu ja ühe venna käest nii palju puslesi, et neid oli kokku 60 000 nuppu. Igasuguses erinevas suuruses ja erinevate piltidega. Osad olid mul juba enne olemas, aga ikkagi oli see väga äge.

Am I Still ILL

Meil oli kontsert. Publikut oli umbes sama palju kui Riias. Aga ma ei vaadanud neid kordagi. Hüppasin ringi nagu hull ja olin suurem osa ajast tagumikuga publiku poole. Kangesti pime oli nagu ka. Ja ma kõlasin nagu Christina Aguilera, mis oli päris naljakas. Ja siis me mingil põhjusel tegime ka Killersi Mr Brightside´i. Aga ma ei saanud üldse pihta, mis lugu see on, sest meil ei olnud tegelt ühtegi kaverit plaanis (nagu tavaliselt) ja siis ma lihtsalt laulsin terve loo ära nan-nan-naa silbi peal. Rõvedalt improviseerides. Nagu mingit džässiimprovissi. Ja Laura oli siis päris naljaka näoga.

Cicu Rau!

Meil oli Vürstiga terve suur suur klaasuksega külmik otsast otsani Bacardi Breezerit täis.
Ja kõige suurem mure oli, et Elmer seda kõike ära ei jooks.


Ja ma olen otsustanud, mis raamatu ma esimesena kirjutan. Selle nimeks saab "101 mängu, mida ilma mänguasjadeta mängida". Sobib nii lastele kui täiskasvanutele.

Jessikas!

Friendit 2

Väikelinnast Viljandist leidsin Rossi. Käisime Lauraga peol ja sealt leidsimegi Rossi. Ta oli kohe nõus meiega kaasa hängima ja oli väga purjus. Ma isegi ei teadnud ta päris nime. Tal ei olnud selle vastu midagi. Kui ma teda kellelegi tutvustasin, siis ütlesin - see on Ross ja see on Madli. Iiisi. Käisin mööda linna ja näitasin Rossi peale aktiivselt näpuga ja ise liigutasin suud: "See on Ross!"
Täitsa tore inimene tundus olevat.

I´ve got a blanket on the backseat of my mind

Pool aega tegelesin sellega, et hängisime Marguse uue kassiga. Ta oli hirmus agar ja tahtis kogu aeg ära joosta. Puude otsa ja igale poole. Eriti siis, kui olime käinud temaga loomaarsti juures hambaid vahetamas või midagi sellist ja Margus pidi võtma automaadist 280 krooni, et arstile maksta. Siis just tahtis kass hirmsasti ära joosta. Ja kui me teda muudkui olime igalt poolt nattipidi ära tirinud, siis lõpuks nagu väga palju näpitud asjadega ikka juhtub, läksid Marguse sõrmed natist läbi. Ta üritas natiauke kinni patsutada. Kehitasime õlgu. Õnneks kass jäi alles.

Teise poole tegelesin zombidega. Läksime metsa ja ranna äärde kuhugi jooksma, kus meid ründasid mingid kohalikud hõimud ja need, kelle nad kätte said, muutusid zombiks ja kelle zombid kätte said, muutusid ka zombiks. Ma ei mäleta, kellega me olime, aga seal oli ikka nii poisse kui tüdrukuid. Kaks, kes zombiks muutusid, surid kohe kõrkjate vahele ära. Ülejäänud kolm viisime Helinaga koju kuuri. Ja siis hakkasime jooma. Ema küsis, et miks te joote. Ütlesin, et just kaks sõpra suri kohalike hõimude rünnakus kõrkjate vahele ära ja kuuris on kolm zombit. Sellega asi lõppeski.

Pildil Tessa. Ainuke päriselt lahe kass, kellega mul on olnud õnn tuttavaks saada.

007... Aga 2 on ees.

Kui olin puhkamas Tõrva City kõikse fäänsima hotelli julgen öelda, et kõige fäänsimas toas väga suures voodis, püüdes magada tagasi oma mälu ja ära õlavigastust...
Esimese jaanuari hommikul oli 27 kraadi sooja. Ja täielik päike. Ja kõik läksid päikest võtma. Väga üllatunud keegi nii sooja ilma üle ei olnud, või kui, siis õige natuke. Kuigi linnas tuli välja, et oli ikkagi külm. Ja kohe kui nina välja pistsid, tahtsid kohalikud kakelda. Aga muidu. Täielik idüll. Liblikad ja roheline muru ja kogu muu staff.

Pilt on pühendatud mu naabritele. Kes näevad välja nagu homod, aga kuulavad ometi träänsi. Ja laupäevahommikuti Tanel Padarit ja Kanni. Loodan, et nad jäävad varsti viienda korruse ilase lõukoera kätte. Või lähevad hoopis ülemiste naabritega nende juurde korvpalli mängima. Praegu tundub nukratest õhtustest põrgatustest, et tervet meeskonda ei ole veel päris koos. Soovin neile edu. Ja uueks aastaks suuremat meeskonda ja Eesti meistritiitlit!

Kurat. Und ka ei või näha enam.