toolileen

take it with a pinch of salt

Tuesday, December 19, 2006

Stars of Track and Field are Beautiful People


Läksime Eeditiga kergejõustiku trenni tagasi. Et vormis püsida. Esimeses trennis pidime jooksma 90 minutit Kalevi staadionil tribüünist ringiratast üles ja alla. Hedi tüdines sellest ruttu ja jooksis selle asemel 90 minutit edasi tagasi kahe ja poole meetrisel alal. Ei olnudki nii raske. Pärast läksime Madli juurde maale. Tema maja ees ronisid suurte mändide otsas kaks meest. Nad olid natuke hirmsad, kuid tegid nägu, et nad tulidki sinna puude otsa ronima. Tegelikult tuli üks mees isa juurde. Ta oli maffiast. Ja tahtis isa käest raha. Vastutasuks tõi ta kõigile kodus tehtud pirukaid. Need olid alles soojad. Nämm... Ja siis läks isa vangi, kuna kätte oli jõudnud juunikuu.
Ja meie läksime Hediga jälle trenni. Kavatsesin keskenduda kaugus- ja kõrgushüppele. Et Eesti meistriks saada ja alla võtta.

Monday, December 18, 2006

Friendit


Pidin Racheli last ja Rachelit üleval pidama. Sest Rachel ostis ainult firmariideid endale ja tal oli 38 krooni ainult alles kuu lõpuni. Aga mähkmed ise maksavad juba mitu korda rohkem. Ja ta ei julgenud Monica käest juurde küsida. And then she cried about it.
Yeei, me!

Monday, December 11, 2006

Pinky

Vaatasime laupäeval fantastilist saadet MTV Cribs. Luubi all oli Hugh Hefner ja Playboy Mansion. Ja ühel Pleimeidil oli oma väike pärdik. Kelle nimi oli Pinky. Ja see tõeliselt murdis mu südame, et mingil mõttetul tibil on väike ahv, kelle nimi on Pinky ja kellel peab iga kahe ja poole tunni tagant miniatuurseid mähkmeid vahetama.
Tänu sellele nägin ma samal öösel unes, et mul oli ka oma ahv. Väike, aga mitte nii väike kui Pinky. Ja ta oli üks hunnik õnnetust, sest ma pidin ootamatult sõjaväkke minema. Nagu ka Itukas, mu kümneaastane ja kõige ägedam isapoolne tüdruk-sugulane, kes pidi ka otsustama, kas ta tahab pärast keskkooli lõppu, ehk siis kaheksa aasta pärast, ikka sõjaväkke minna või mitte. Ja tegelikult ma ei mäleta, kas minu pärdik oskas rääkida. Erinevalt nendest hiiglaslikest koertest, kes kaks ööd minuga ainult juttu rääksidki. Eriti see, kes elas Madli juures maal vannitoas ja kui ma tahtsin vetsu minna, siis ma kartsin teda ikka nagu tavaliselt, kui on tegemist väga suurte koertega. Ja ütlesin, et palun mine eest ära ja üldse natuke kaugemale. Mille peale ütles koer jämeda häälega - okei, okei... Aga need teised suured koerad tegid mulle komplimente, kui me istusime Mari-Liisiga keset vanalinna ja jõime hommikul kell viis piima.

Ja üldiselt hakkan ma varsti raamatut kirjutama. Ja siis te kõik alles saate!