l.o.v.e.

Mul on tööl üks naine. Üks vana naine, kellega ma ühes toas istun. Eelmisel aastal kinkis ta mulle sünnipäevaks mingisuguse jumalateemalise raamatu ja ütles - palju õnne sünnipäevaks, ma armastan sind. Ma ütlesin - mökmök ja aitäh. Ja nüüd, kus ta on juba vanem ja väga varsti pensionile minemas, ütleb ta seda juba peaaegu kõigile, kes uksest sisse tulevad. Ja ma olen loonud sellest enda jaoks hobi, et vaadata, kuidas erinevad inimesed selle peale reageerivad.
Mõni ütleb - mhmh. Üks ütles vihase häälega - mida?! ja hakkas karjuma. See oli naljakas. Sai lihtsalt vihaseks. Osad vahetavad kiiresti teemat. Osad lähevad kiiresti ära. Siis ma alati muigan omaette. Kuidagi kahju on neist ka ja sellest vanast naisest, kes muudkui peab kõiki armastama, sest jeesuke on ta juhtumisi "ära teinud".
Ma arvan, et kui ta mulle järgmine kord seda ütleb, siis ma ütlen - mina sind ka.



Seda ma ei näinud unes. See juhtus päriselt. Ma joon liiga palju, et korralikku und näha. U.p.s.