"Hevimetal, käisin ...."

Tegime bändi, Martin ja mina ja veel kolm inimest, keda ma kahjuks (ilmselt siiski õnneks) ei suuda meenutada korralikult. Põhimõtteliselt mängisime jubedaid kavereid. Nagu Led Zeppelini ja väga vana Rolling Stones´i jms. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi Led Zeppelini ja Rolling Stones´i vastu, aga ma mitte kunagi ei osaleks üheski sellises kollektiivis. Ilmselt osalt ka sellepärast, et ma muusikaga ei suutnud suhestuda, esinesin alati seljaga publiku poole istudes. Tool oli hästi suur, hästi kole ja puidust.
Ühel kontserdil mõtlesin enne eelviimast lugu, et täna ma teen selle ära, tõusen püsti ja keeran näoga publiku poole. Aga napilt enne seda hakkas Martin (kes alati ennast laivide ajaks ebaviisakalt shvipsi võttis) oma mikrisse hüüdma asju nagu: "Tõstke oma käed üles!" ja siis lisaks veel ka viisijuppe ette laulma, mida ta sundis publikut järele karjuma. Kui esimeste kordadega vedu ei võetud, ei jätnud ta jonni, vaid laulis sama asja ette kuni järele hakati kordama.

Ma ei tõusnud püsti. Ma tahtsin bändist ära minna. Ja juukseid kammida ilmselt ka.