Panter sai lapse (see on mingi korduv keiss mul siin, peaaegu et luupainaja juba, võiks öelda). Ma ei saanudki päriselt aru, kas ta oli tüdruk või poiss. Minu meelest ikka õe sain. Mõtlesin, et kui ma olen viiskend, siis tema on kakskendviis alles ja kas me üldse kunagi saame sõpradeks. Ta oli ühtlasi ka päris palju suurem sündimise ajal, kui mina ja Ets olime, kes me teadupärast olime täpselt võrdses pikkuses ja kaalus kunagi. Ma ei tea, mis pärast juhtus.
Igatahes, õde või vend, ta oli täiesti normaalne laps ja suhteliselt armas ikka ka. Ja ma olin apseluutselt veendunud (sellel hetkel ka selles, et ta on tüdruk), et talle tuleb nimeks panna Ants-Rasmus. Mida muud ikka pakkuda välja oma väikesele õele, eks. Sest see oli ainuke ilus poisinimi, mis mul tuli meelde sel hetkel. (Kuigi ma ei ütleks, et ma ärkvel olles arvaksin, et Ants on väga suurepärane nimi, seevastu ma olen alati olnud veendumusel, et Rasmus samas on ülimalt ilus nimi.) Panter ei hõisanud väga. Ega keegi teine ka eriti.
Aga lahe oli see, et tehnoloogia oli arenenud niikaugele, et sa said panna beebi telefoni sisse kinni pildistamise teel, kui ta närvidele hakkas käima. See oli minu meelest üsna barbaarne lahendus, aga ikka tegelt väga äge. Hakkab ulguma - teed pildi - salvestad - ja ongi laps telefonis kõige täiega. Et ta kätte saada sealt, pidi korpuse lahti kakkuma kõik ja puha. See oli veits ebamugav. Aga ilmselt tegemist esmase versiooniga. Küll järgmine versioon on parandustega juba, ma usun.
Ma läksin vanni ja siis ütlesin Jänesele, et ta oleks hea ja tuleks koputaks ja ütleks mulle, kui keegi tahab vannituba kasutada. Et ma teen siis kiiremini. Jänes ütles: "Okei."
