2009. 2010. 2009. 2010. jne

See on ikka nii kuradi tüütu, kui sa näed põhimõtteliselt korduvat asja peaaegu terve nädala. Iga jumala kord sama asi. On vanaaastaõhtu. Inimesed on 90% samad, kes viimasel aastavahetusel. Algab see umbes õhtul kell kaheksa, me teeme iga kord mingit toitu, sööme seda, joome mingit jooki, teeme mingit nalja, soovime head uut aastat ja asi lõppeb umbes kell neli hommikul. Lihtsalt stsenaarium pole kunagi üks-ühele ega asukoht. Ma olen näinud päris lahedaid kortereid, kusjuures!
Täna me jõudsime välja mingisse mõisa, kust ei saanud ära, sest polnud ühtegi kainet juhti. Samas ei olnud talv, vaid pigem nagu suvi. Ma tahtsin pööraselt koju minna ööseks, aga vennad Kuked juba panid endale toad kinni ja Elmer juba läks hotelli baari viina tellima ja Merila ütles, et ta leidis Orkutist mingi sellise versiooni, kuidas toa hinnaks saab aint nelikend eeksu. mis oli suht üllatav, sest see polnud mingi katkiste aknaraamidega mõis, vaid ikka väga korralik, selline "oo-ma-olen-kuulus-ja-rikas-eestlane-pean-oma-pulmad-siin-pidama-raudselt" koht. Aga ma ikkagi tahtsin väga koju minna ööseks. Otsustasin helistada isale, et küsida, kas ta saaks mulle järele tulla. Isa võttis telefoni vastu üsna ülevoolavas tujus (mis ka tegelikult oleks igas olukorras mingi pidupäeva keskel üsna harilik nähtus) ja ütles, et ta on Pärnus ja joob pargis siidrit. Et ta oli just jõudnud sinna ja võtnud tee pealt hääletades peale Evely Ventsli, kes nägi välja nagu Vändra-Aveli ja kellega neil oli olnud jubedalt tore ja kui lahe inimene ikka Evely Ventsli on. Ja kui ta lõpuks vait jäi oma eufoorilises läminas, siis ma sain hakata rääkima oma autoprobleemist ja kõigest muust sellisest. Ja isa jäi lihtsalt toru teises osas magama. Ja hakkas norskama.
Et sinna siis see plaan läks. Aga hea uudis oli see, et mõisa juurest voolas läbi jõgi, kus elasid kilpkonnad. Nagu need hästi hiiglasuured kilpkonnad, muidu Eestis ei ela. Nad käisid kahe jala peal puusani vees ja kandsid seest karvaseid kapuutsidega jakke. Vähemalt oli midagi teha seal terve õhtu. Üldse ei olnud kuidagi isu hakata viina jooma. Mis on ka arusaadav, see oli kolmas öö juba ka.

Dexter´s Lab

Mul on seda ükskord varem ka juhtunud:

A lucid dream is a dream in which the sleeper is aware that she or he is dreaming. /.../ Lucid dreams can seem extremely real and vivid depending on a person's level of self-awareness during the lucid dream.

Kahju on muidugi sellest, et kuna olukord tabas mind ootamatult, siis ma ei suutnud millegi parema peale tulla, kui see, et rippuda Ankaga hiiglasuure seinakella seierite küljes, mis põhimõtteliselt oli nii kõrgel, et kukkumise puhul isegi ei näinud, kui kaugel maandumiskoht oleks. Ja ühtlasi lihtsalt rippuda seal ja iga kord veits võpatada, kui seier minuti võrra edasi liigub, aga samas olla täiesti kindel, et allakukkudes surma ei saa. Ega isegi mitte ratastooli. Sest miski ei ole päris.