Ape of Space

Käisime pändiga mingil suusareisil või sellisel asjal. Plaat oli just valmis saanud. Istusime mingisse kohvikusse mäe otsa puhkama. Ja tibi leti taga pani plaadi mängima. Lugu oli Ape of Space. Aga ta kõlas kohutavalt. Sisse oli valesti mängitud ja kõik ragises ja kolises ainult. Inimesed vaatasid kõik sellise näoga ringi, et oo, kui sitt muss. Ja siis mu vana saksa keele õpetaja ütles, et kuulge, see on ju teie lugu. Ja me kõik punastasime ja kõik naersid meie üle ja meil polnud kunagi nii piinlik olnud, et see on meie lugu, mis mängib ja et se on nii kohutavalt halb.

Naised-naised, mis te teete?

Täna üritas Tanel Padar jagada mulle tasuta pileteid klubi Tallinnasse, sest mulle ei meeldinud see, kuidas ta Ultra kõnekaardi reklaami peale loeb. Ja kui Chalice hakkas teda üle trumpama ja ehitama paljaste kätega erinevate plaadilogodega kolmemeetrise läbimõõduga kummist rannapalle, sõitsin hoopis Rakveresse oma vanavanaema matustele. Kes tegelikult on juba surnud. Terve aasta. Ja jah, ma käisin siis matustel ka.

That I drink too much and smoke too fast
And this city's cleared my innocence

RUBBISH!

Nature! Its all over me! Get it off!

Olime Pariisis hängimas Vürstiga. Ja läksime ühte kohvikusse, kust sai osta sellist nätsu, mille iga padjake oli erineva iseloomuomaduse nimega. Trikk oli selles, et kui sa tahad näiteks olla kaastundlik, siis terve see aeg, kui sa närid vastavat nätsu, oled sa väga kaastundlik. Või tahad olla kade või egokas või ükskõik mis asi. Aga khuul oli see, et see ei olnud emotsioonipõhine, vaid oligi päris iseloomuomaduse moodi. Pärast me ei leidnud seda kohvikut enam üles.

Sattusin Tallinnas juhuslikult geiparaadile. Geid olid valmistanud ette keskaegses stiilis näidendi ja kõik inimesed, kes seda vaatama olid tulnud, karjusid näitlevate geide peale ja olid vihased. Võimalik, et mõnes mõttes ka sellepärast, et see etendus oli kohutavalt halb ja näitlejad olid ka kohutavalt halvad.

Pika nädalavahetuse ja eeldatavasti minu kopsude jaoks liiga puhta metsaõhu tulemused.

Kiievi Kotlet

Täna oli kiire öö. Käisime kas kellegi pulmas või kuskil laagris. Enam-vähem kõik mu sõbrad-tuttavad olid esindatud. Üldiselt keskenduti joomisele. Mina hängisin ringi kogu aeg mingi tüdrukuga, keda ma ei mäleta, aga ta ei olnud mu hea sõbranna, aga lihtsalt tuttav. Mul on tunne, et ta oli mingi mu endise poiss-sõbra praegune tüdruksõber. Muudkui hängisime ringi ja laulsime mingit head laulu, mida ma ka ei mäleta. Võibolla seda laulu polegi päriselt olemas. Ja Panter (kes nägi välja nagu KoduKordast see naine...Jill or smth) oli apseluutne hokiäss. See oli päris khuul. Mina muudkui jõin ja tema muudkui mängis naistega hokit. Ja Jaan käis ka seal peol. Aga ta oli muutunud pikkade juustega tüdrukuks ja hakanud käima pimeda neegripoisiga, kusjuures sellise metalse läikega pimeda neegripoisiga. Neegripoiss oli väga tore. Ja me pidime mingitele lastele õpetama joonistamist või midagi taolist. Mille peale Vürst teatas mulle, et pastakaga joonistamine on sama nagu Kiievi kotlet ilma Kiievita. Veel mõned tunnid tagasi tundus see maailma ühe loogilisema steitmendina. Oh well... Aga me läksime selle tüdrukuga poole peo pealt oma tuppa magama. Ja ma panin selga Madli Nefabi t-särgi, selle halli. Ja kui hommikul hakkas valgeks minema, tuli Madli uksest sisse, sellise näoga, et ta kohe sureb ära, sest ta on nii purjus. Ja me ärkasime üles ja mina tahtsin hullult edasi juua. Aga selle hotelli shmotelli mingi naine tuli ukse peale ja hakkas karjuma, et mul ei ole üldse minu t-särk seljas ja kas me nüüd tahame eraldi tuba, kus edasi juua ja blablablablablabla. Ja siis ma ütlesin, et ei, me paluksime ainult koridori kahte tooli. Ja ta oli väga kena ja tõi meile toolid küll.

Ja mul on väga hea meel, et nüüd on nädalavahetus kohe.
Ja tänan, tahaks Kiievi Kotletti!

Yes, its fucking political

Täna oli kõikidel eesti parteide noortel Tartus suur karneval, mis tähendas, et kõik üritasid üksteist ilgelt koledate riiete kandmisega üle trumbata. Selle nägemine oli suur trauma.
Tänan.

Al, Al Bundy

Me olime ühel peol ühes majas, mis asus otse mere ääres. Või oli see jõgi... Eniveis. Kohe rõdult välja astudes oli igatahes selline veekogu, mille peal sai sõita suure paadiga, mis pigem oli nagu suur ja ilus jaht-kaater. Ja siis me aeg-ajalt käisime toas kommi söömas (keegi oli need käsitsi teinud ja glasuuritanud ka) ja siis jälle jaht-kaatri peal. Ja ühel hetkel tuli sinna paadi peale ka Al Bundy ja ta oli nagu pooleldi hullumeelse olemisega. Kõik sõid shashlõkki plastmasstaldrikute pealt, niimoodi et igaühel oli ikka korralik kuhi liha taldrikul. Ja siis tuli Al Bundy ja hakkas lihtsalt ajama käsi kõigi taldrikusse, kuhu parajasti mahtus ja liha näost sisse ajama. Ja samal ajal ta möirgas ka kogu aeg.

PõSs: Ta ei näinud välja midagi nagu siin pildil. Sest siin pildil ei voola tal ju vahtu suust välja. Jees. Indiid.

Hubba Bubba

Korduv on näiteks selline, kus ma ei saa nätsu välja sülitada. Mul on terve suu seda täis. See on jubeda maitsega. Ja on hammaste küljes kinni ja ei tule lahti. Se on jube ilge. Ma arvan, et ma näen seda igal öösel.

Võibolla on päriselt juhtunud ka. Biits mii.