E is for E

Mul on päriselt täna üks kohtumine, millele ma ilmselt kardan natuke hiljaks jääda. Või natuke, et äkki läheb midagi pekki.
Igatahes. Me elasime Iani ja Siljaga mingis combined korteris, kus elasid veel mõned väikesed neegrilapsed ja üldse suvalisi inimesi. Ja siis ma kogemata võtsin E-d. Ja mõtlesin, et fakk. See hakkas kohe tööle ka. Et kuidas ma lähen sinna. Ja mida ma räägin. Et võib-olla see üldisele loomisprotsessile aitaks kaasa, aga nagu ikkagi. Ja siis ma õnneks ärkasin ikkagi üles. Aga kõik kellad olid näiteks 78.67 ja 42.73 ja nii edasi. K.a mu käekell. Ja kõik arvutid ka. Aga vähemalt ma polnud E-s siis enam.
Võib-olla.

Never stop running

Käisin mingil linnajooksul kümmet kilti jooksmas. Jooks ei kulgenud mitte ainult tänavatel, vaid lausa läbi majade. Vaatasin viienda kildi peal, et kuidagi liiga hea aeg on.
Jooksin baari ja jõin kolm õlut. Siis läksin jooksin lõpuni.

Olümpiaala.

PS. Peeter Oja on tagasi

Õhtu oli ja pidu oli ja linn ei olnud just Tallinn, vaid vahepeal pigem nagu Pärnu ja vahepeal pigem nagu Kuressaare. Mul oli hirmsasti vaja juukseid lõigata ja ma leidsin mingi täiesti suvalise koha, kus oli väike silt, mis ütles "Juuksur". Tegelikult oli see kahe tüdruku korter, aga see üks oli suht odava raha eest nõus mu juukseid lõikama küll. Ta nägi välja nagu Avril Lavigne. Pärast, kui ma viisin mingi sõbranna sinna juukseotsi lõikama, siis see Avril Lavigne'i moodi tüdruku sõbranna ütles, et aitab küll ja näpistas mind hästi valusasti ja tahtis kakelda.

Edasi läksime kellegi aiapeole. Seal oli ka üks õdedest Sõnajalgadest. Siiri vist. Siiri oli kangesti švipsis ja ma ütlesin talle, et ära muretse, Siiri, sest this too shall pass. Ja vähemalt sul on su õde olemas alati ja lapsed ja nii. Et elu pole nii raske midagi ja ära joo kogu aeg. Siiri jäi mõttesse ja siis natuke kurvaks ja siis ütles, et ta teab elu mõtet ja sellepärast joobki. Mul tekkis muidugi kohe huvi ka seda teada saada. Ühtlasi meenus see Radioheadi "Just" video, kus see mees lamab ja lõpuks ütleb, miks ta lamab ja siis kohe kõik inimesed ka lamavad. Ja mõtlesin, et kui see Siiri nüüd räägib mulle elu mõtte ära, kas ma siis hakkan ka pööraselt jooma. Aga olin nõus riskima. Siiri võttis musta tinteka ja hakkas mulle käe peale kirjutama elu mõtet, ise ütles, et ma pärast loeks. Ja kirjutaski ära ja ma läksin ära, aga ta oli purjus peaga kirjutanud suure osa sellest mulle käekella klaasile ja sealt muidugi kustus tekst väga kiiresti ära. Ma ei saanud elu mõtet teada. Aga noh. Hea, et niigi läks.

Ja kui me edasi jalutasime, siis Marta Vaarik hängis ringi iseenda hologrammiga, mis vahetas kogu aeg kleite ja kingi.

Ja Peeter Oja mängis teiste meestega reketit.

Seth Rogen, I love you. But you're bringing me down.

Seth Rogen on üks ülekaaluline, mitte eriti ilus, mitte eriti naljakas, mitte eriti andeks USA pothead-näitleja-režissöör. Mis tähendab, et mulle ta loomulikult kohutavalt meeldib.

Kolm päeva tagasi kirjutas ta oma Facebook'i seinale: ""If you pedal uphill enough, peddling flat feels like going downhill." - Lance Armstrong's biography I'm writing in my head."

Tulemuseks muidugi kohe ka vastav unenägu. Mina ja Seth Rogen jalgratastel ja ta naerab mu nalju! Hängisime mingis võõras linnas muudkui ringi. Ja ta ei olnud nagu superäge, aga ikkagi päris normaalne, kui arvestada, et ta oli kogu aeg täiesti kivis. Aga Ef ja Madli olid nagu - õõõ, miiiiks me peame temaga hängima; ta pole üldse naljakas ega äge; ja ta on paks. Ja lõpuks ma pidin valima, kas ma tahan hängida Seth Rogeniga või Madli ja Eveliga. Ja siis ma valisin ikkagi Madli ja Eveli ja nutsin natuke sisimas.

Läksin eile pärast tööd Prismasse ja ostsin endale ühe Milky Way. Vabanduseks.

http://www.youtube.com/watch?v=SJNczBDyDcU

I'm back, bitches.

Toimusid naiste kaugushüppe maailmameistrivõistused. Reeglid olid uuendatud. Starditi korraga - igaüks jooksis hoojooksu oma rajal ja hüppas siis raja lõpus olevasse liivakasti. Maanduti kõhuli. Ja kellel riided ja asend lubas, võis ennast veel edasi libistada. Kaugust mõõdeti hüppaja väljasirutatud käest.

Naiste kaugushüppe maailmarekord oli 13,67.

Kondid

Noh, üsna tavaline keiss, et saab tasuta filme ja sarju vaadata. Seekord vaatasin ühe osa sarjast "Bones" (subtiitriteta). Tegemist oli Halloween´i specialiga, mis oli suht nõme, sest seal juhtus igast õudseid kummitusasju ja see naine, kes mängib seal maailma kõige targemat, aga mitte õigesti käituda oskavat naist (sealt tuleb sarja koomiline pool), kartis kogu aeg. Ja tavaliselt ta üldse ei karda, sest ta on ühtlasi ka kartmatu ja oskab suurepäraselt kakelda ja tulistada - huupi, aga alati täppi. Ja kui keegi pole "Bones´i" näinud kunagi, siis see supernaine näeb välja selline, nagu siin pildi peal. Ainult et siis targem ja osavam.

Pärast läks asi pisut eepilisemaks, sest mingil suurepärasel suvisel tehasepeol sundis Erko mind lupja sööma (mida ma ka tegin) ja jäin vedelema maja äärde, kus varsti plahvatas pomm. Lisaks ei olnud mingil põhjusel mul eriti palju riideid seljas... (Vat see on midagi, mida ameeriklane saaks oma psühholoogile rääkida, eks). Aga õnneks lubjasöömine pani mind kiiremini jooksma ja kui kõik teised, kes plahvatusse jäid, muutusid suurteks punasteks ajudeks, muutusin mina lihtsalt väga kiiresti jooksvaks (küll esialgu vähemalt mõlemast kõrvast kurdiks) väheste riietega tüdrukuks.

Ja ikkagi küsin sama küsimuse juba teist korda sel nädalal - mis asi see siis on, kui see on win ja fail samal ajal?

"Hevimetal, käisin ...."

Tegime bändi, Martin ja mina ja veel kolm inimest, keda ma kahjuks (ilmselt siiski õnneks) ei suuda meenutada korralikult. Põhimõtteliselt mängisime jubedaid kavereid. Nagu Led Zeppelini ja väga vana Rolling Stones´i jms. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi Led Zeppelini ja Rolling Stones´i vastu, aga ma mitte kunagi ei osaleks üheski sellises kollektiivis. Ilmselt osalt ka sellepärast, et ma muusikaga ei suutnud suhestuda, esinesin alati seljaga publiku poole istudes. Tool oli hästi suur, hästi kole ja puidust.
Ühel kontserdil mõtlesin enne eelviimast lugu, et täna ma teen selle ära, tõusen püsti ja keeran näoga publiku poole. Aga napilt enne seda hakkas Martin (kes alati ennast laivide ajaks ebaviisakalt shvipsi võttis) oma mikrisse hüüdma asju nagu: "Tõstke oma käed üles!" ja siis lisaks veel ka viisijuppe ette laulma, mida ta sundis publikut järele karjuma. Kui esimeste kordadega vedu ei võetud, ei jätnud ta jonni, vaid laulis sama asja ette kuni järele hakati kordama.

Ma ei tõusnud püsti. Ma tahtsin bändist ära minna. Ja juukseid kammida ilmselt ka.